EKA I Essee - Surm eesti kirjanduses
see oli teema, mida pigem välditi või kirjutati sellest julgelt ja detailselt? Kas surma käsitleti
kui midagi, mida karta või vastupidiselt oodata? Kas surm oli midagi igapäevast või
tavapäratut?
Eestlaste jaoks on kõige esmasemad kanded surmast ja selle seletamine seotud sõjaretkede ja
ristiusu leviku ja levitamisega. Kroonikates kirjeldati, kuidas kulgesid sõjaretked, kellest said
võitjad ning palju oli langenuid ja haavatuid, surma mainitigi esiti umbmääraste faktidena,
arvudena. Üks esimesi kirjamehi, kes oma eesti keelsetes jutlustes surmast laiemalt kirjutas,
on ristiusu levitaja, vaimulik Georg Müller. Kristliku filosoofia pooldajana seletas Müller
surma just vastavast vaatevinklist. Mülleri alustab surma seletamist inimesest. Nimelt leidis
ta, et inimene on nähtus, mille põhitunnuseks on paratamatus, et ta peab kunagi surema.
Müller näis oma jutlustes surma ülimalt põlgavat, sest surm on kristlase kõige suurem
annaabi.ee 
