Inimene ja loodus keskaegses Euroopas
sündmuste ended või väljendavad looduse leina lahingus langenud Rolandi pärast.
Kangelased tegutsevad justkui tühjas ruumis. Poeesias võib märgata mõnevõrra enamat.
Looduspilt saab inimese vaimse elu sümboliks. Kangelase meeleolusid seostatakse
ümbritseva maailma seisundiga. Nagu näiteks ,,hommikute helk ja õhtute valgus", ,,tärkavad
rohukõrred". Tunnete ja kevadise looduse rõõmus ärkamine, ilusa naise võrdlemine imekauni
maikuuga, kurbus ja sügis või talv looduses- need motiivid muutusid trafarettideks. Sellest
kaugemale ei lähe isegi suurimad trubaduurid. Seega ei ole loodusel kui iseseisval väärtusel
veel kohta kirjanduses ega maalikunstis. Keskaja inimene ei tundnud looduse kirglikku kutset,
sest ta polnud loodusest lahutatud ja elas selle sees. Loodusesse esteetilise suhtumise mõiste
on veidi teise tähendusega. Loodus võis keskaja inimeses esile kutsuda nii imetlust kui ka
annaabi.ee 
