Soren Kierkegaard
Peale isa surma, sai
isa soov pojale pühaks, kuna surnuga ei saanud ju enam vaielda.
Lõpueksami sooritas ta kahekümne seitsme aastaselt ja juba aasta hiljem esitas ta ülikoolile
magistrikraadi pälvimiseks väitekirja „Iroonia mõistest, pidades pidevalt silmas Sokratest“,
milles oli juba kergelt märgata „Emma-kumma“ kontuure ning seega esimesi viiteid
Kierkegaardi hilisemale loomele. Ta tunnetas ilu ja kasulikkust Sokratese kaunis maieutilises
meetodis, mis pani inimesed iseendale mõtlema ja lõpetas kõik loba, ja ta tundis tõmmet
Sokratest, endasarnast, oma tegevuses kasutada. Lõpuks meeldis tallegi käia mööda tänavaid
nagu Sokrates, ning laskuda vestlusse igaühega, ja ta soovis nagu too suur kreeka filosoofki
argiste ja rahvalike eesmärkide lähtekohaks võtmist, et sedakaudu jõuda kõrgeimate
probleemideni.
See oli üks ilusam ja argisem joon tema karakteris ja ta näitas ennast avalikkusele ainult