NANOTEHNOLOOGILISED LEIUTISED PATENDIÕIGUSES: VÄLJAKUTSED JA VÕIMALUSED
Hunt, M. Mehta. Nanotechnology: risk, ethics and law. Sterling, VA, 2006, lk 227.
57
Ibid.
19
tehnoloogiasektoriteks. Seega on tegu ülidistsiplinaarse teadusega, mille koondav
lähenemisviis võib tähendada makro- ja mikrotasandil mitmete probleemide lahendamist.
Küll aga võib just see lai haare teadusharude üle osutuda raskusmomendiks nanotehnoloogia
kehtiva patendiraamistikku mahutamisel.58 Just kõrge interdistsiplinaarsuse tase teeb
nanotehnoloogiast erilise teadusaru, seda siis võrreldes biotehnoloogia või informatsiooni
tehnoloogiga.
Teoorias rakendub patendiõigus kõikidele tehnoloogiatele, praktikas aga siiski olenevalt
kontekstist erinevalt. Näiteks, kuigi on teoreetiliselt sama leiutustase nõue kehtiv nii mõlema
keemilise kui ka mehaanilise leiutiste puhul, kohaldab kohus vastavaid standardeid hinnates
patenteeritavuse taset liialt keemiliste leiutiste puhul