“Taru” on reis sõjajärgsesse Madridi
tegelastest. Cela tegelaste elu hämmastab amoraalsuse ja mõttetusega. Inimesed justkui
kramplikult klammerduvad eluprotsessi külge, elementaarseid vajadusi rahuldamise võimaluse
külge. Nad isegi käivad kirikus, paluvad jumalat, aga vaimsus ei tule kõne allagi. Ümberringi on
nälg ja kohutav vaesus. Harvad tegelased kes elavad enam-vähem jõukuses kannatavad
vaimuvaesust, aga muidugi ei aima seda.
Üks meeldejäävamast lugudest minu jaoks oli see, mis mahtub kahele reale, aga samal ajal
näitab iiveldust elust mida inimene saab tunda kui teda viidi meeleheitele. See on lugu mehest
kes ,,oli haige, tal pole ainustki reaali, aga ta võttis endalt elu sellepärast et toas oli tunda
sibulalõhna".
Romaani mõte kujunes elu absurdsusest pessimistliku idee mõju all, kõik põhineb elu ringkäigu
mõttetusel ja sihitusel. Cela viib raamatusse sümboolsed kujud ja mõnikord need on ainult