V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«kas ma nüüd tohin kakku süüa?»
Oleks Eustache kavalam olnud, see tähendab mitte nii maias, siis oleks ta oodanud, kuni
nad oleksid jõudnud Ülikoolilinna, meister Andry Musnier' majani Madame-la-Valence'i
tänavas. Siis oleks Rotiaugu ja kaku vahel olnud juba mõlemad Seine'i harud ning viis
Vanalinna silda ja siis oleks ta võinud aralt küsida: «Ema, kas ma nüüd tohin kakku süüa?»
Praegu aga polnud veel õige aeg ja Eustache'i küsimus tuletas MahietteMle kõik meelde.
«Ah jah, me oleme patukahetseja kongi hoopis unustanud!» hüüdis ta. «Näidake mulle siis
oma Rotiauku, annan selle kaku sinna ära.»
«Kohe!» ütles Oudarde. «See oleks heategu.»
See oli kriips läbi Eustache'i arvest.
«Kuule, see on minu kakk!» ütles ta, nühkides kord üht, kord teist kõrva õla vastu, mis
säärasel juhul on suurima tusa tunnuseks.
Kolm naist läksid tuldud teed tagasi. Roland'i torni ligidale jõudes ütles Oudarde teistele:
annaabi.ee 
