EESTI KESKAEG
folkloori kogumine lähtus eeldusest, et kõige pealt folkloor säilitab läbi
saj muinasaja pärandi ja teiseks, et me võime sealt välja puhastada eestaste usu, kui me jätame kõrvale saksa mõjud.
Tulemuseks see, et olemasolevad folkloori kogud kajastavad väga kitsast osa sellest, mida 18. sajandi talupoja
ühiskonnas tegelikult usuti. See on välja rebitud omaaegsest kontekstist, kuhu ta kuulus. Tänapäeva arusaama järgi on
paganlus midagi väga looduslik, puhas ja ökoloogiline, nö mahereligioon. Kui me diskussioonis ajame kujutelma
paganlusest ja reaalse muinasreligiooni segamini, siis on tulemuseks paratamatu möödarääkimine ja rappa minek. Me
ei tea, mis oli see religoon, mida eestlased vallutuseelsel ajal harrastasid, sest olemasolevad allikad pärinevad nn
poleemilisest kontekstist - seal kirjeldatakse, mida need vallutatavad usuvad ja selles kontekstis need vastanduvad
kristluse religioonile