Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
.. / Jalgteele
peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust
minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub."
Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan
kevadet" tuleb selle põhjuski välja.
Kui leppadele pruunid urvad
end riputand kui pikse penid,
ma talun kevadet veel seni. / ... /
Kui pärna ladval päiksen mahelt
kuldnokad leebelt vidistavad -
need surmakellad tilistavad.
Üks kevad korra võetud kahelt,
kes armus ulatanud käed.
Miks kukuvad veel kuusel käod?
Sama mõtet kannab "Melankoolia" - "See algab ju, kui lehtpuu urbub / ja luhas laiali on veed. / Siis juba
varitseb mu teel / tumm pruunisilmaline kurbus." Kevad oleks nagu tema jaoks oma mõtte kaotanud, selle
rõõmusõnumi, mida ta varemalt niiväga kiitis - tagasihoidlikult, kuid siiski võib aimata, mida ta tegelikult
kevaditi tundis