V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Quae cantlca! quae organa! quae can-tilenae! quae melodiae hic sine fine decantantur!
sõnani melliflua hymnorum organa, suavissima angelorum me-lodia, cantica canticorum
mira. . J2» Ta peatus ja lisas:
«Kuradi mamsel, too midagi suhu pista!»
Pilguks tekkis peaaegu täielik vaikus, mille kestel
1 Märatseva rahva määratu prassing (lad. k.).
2 Millised laulud! Millised pasunad! Millised viisid! Milliseid lõpmatuid meloodiaid
siin lauldakse! Helisevad kiidulaulude magusad helid, inglite mahedaimad viisid, imeline
ülemlaul (lad. k.).
392
omapuhku kuuldavale tuli mustlaste hertsogi kriiskav hääl, kes oma alamaile õpetas:
«Nirgi nimi on Aduine, rebase nimi Sinijalg ehk jHetsahulkur, hundi oma Halljalg ehk
Kuldjalg, karu Vanamees ehk Vanaisa. Härjapõlvlase kaabu teeb nähtamatuks ja laseb näha
muidu nähtamatuid asju. Kui kärnkonna ristida, tuleb ta punasesse ja musta sametisse
riietada, üks kelluke kaela riputada ja teine jalgade külge. Ristiisa peab tal pead hoidma,