mõtleb ka mõne allternatiivi välja, vabastades sellega meid sõltuvusest loodusest. Lõppude- lõpuks on kõik siin ilmas asendatav. Aga siiski ei ole asjad niivõrd lihtsad. Kui mõni geniaalne teadur avastab viisi, kuidas efektiivselt fossiilsete kütuste ikkest vabaneda, siis üldiselt ühel või teisel viisil temast ja ta leiutistest vabanetakse (omaette küsimus, et kas makstes talle oma avastuse mahasalgamise eest või lihtsalt teda kõrvaldades: ,,Pole inimest, pole probleemi"). Miks ei peaks naftaparunid tahtma võtta viimast oma kasumitest? Lastes õitsele puhkeda mõnel uuel energia saamise viisil, mis oleks võimeline fossiilkütustega, kaoks ju nende endi sissetulek. Kuigi nende varandustest piisab neile endile ja ka nende lastele ja ka veelgi kaugematele põlvedele, ei soovi nad oma äri kadumist, mis on ka mõistetav.
Ajalooks saavad õnnetused ja katastroofid. Instinktiivne veendumus ütleb meile, et inimesele osaks määratud eluõnne, kogu lõbususe ja rõõmsa rahu summa, ei saa eri ajajärkudel väga palju erineda. Ja hiliskeskaegse õnne sära polegi täiesti möödas, see elab veel rahvalaulus, muusikas, maastike tasastes avarustes ja portreede tõsistes nägudes. (lk 36) Igatsus ilusama elu järele nägi igal ajal enda ees kolme teed, mis viitavad kauge sihi poole. Esimene- maailma mahasalgamise tee viis otsejoones maailmast välja. (41-42) Teine tee viis maailma parandamisele ja täiustamisele. (42) Kogu hilisema keskaja aristokraatlik elu- mõeldagu Prantsusmaale ja Burgundiale või Firenzele- on katse unistust mängida. Ikka ühtsama unistust muistsetest kangelastest ja tarkadest meestest, rüütlist ja teenijapiigast, lihtsatest ja lustlikest karjastest. (46) Formaalne autunne on nii tugev, et eksimine etiketi vastu, nagu veel tänapäevalgi paljude
annaabi.ee 
