Eestis on suhteliselt palju looduskaitse alasid ( näiteks Matsalu ja Viidumäe), rahvusparke (näiteks Lahemaa rahvuspark ja Soomaarahvuspark) ja maakaitsealasid ( näiteks Kõrvemaa ja Vooremaa). Nendel aladel võib olla küll väga rikkalikke maavaru, kuid nendes piirkondades kaevandamine ei tule kõne allagi. Need piirkonnad on mõeldud jalgsimatkade jaoks ja looduse nautijaile. Veel peab looduskaitse tagama, et ei tekiks suurt maharaiet. Puidust valmistatakse tarbeesemeid, näiteks mööblit ja paberit. Need on elementaarsed tarbeesemed, kuid looduskaitse peab kindlustama, et kui maha raiutakse siis peab ka asemele istutama. Kuid enne, kui raiet üldse alustada saab, peab taotlema raie loa. Selle kõige tähtsamal kohal ongi uute puude istutamine. Raieluba ei peab taotlema, kui on puu tormi tõttu murdunud, puu on alla 13 sentimeetri pikk või kui on detailplaneeringus ära märgitud, et see puu võetakse maha.
maaomanikule umbes 60 000 krooni hetkari kohta sisse. See toob maaomanikule sisse mitte ainult täna, vaid ka tulevikus. Sellised taastuvad resursid, mitte puud, on tõeliseks vihmametsa väärtuseks. See pole neam teooria vaid pigem fakt. Tänapäeval kommuunid ja põliselanike grupid teenivad 5 kuni 10 korda rohkem raha korjates meditsiiniliseks otstarbeks vajaminevaid taimi, puuvilju, pähkleid ja õlisid, kui nad saaksid maha raiudes puid. On olnud eelnevaid katseid piirata vihmametsade maharaiet, kuid see on ebaõnnestunud. On proovitud teha vihmametsadest kui kinniseid parke, kuid see on ainult hullemaks olukorda teinud riigi majanduses ja seega inimesed lähevad ikka ja raiuvad need puud maha, kuna neil pole muud võimalust raha teenida. Seega on vihmametsade kaitse suures osas raha taga, sest peamiselt ikka raiutakse vihmametsi rahalisel eesmärgil. Vihmametsad sageli asuvad vaestemates riikides, seega on vihmametsade kaitse raskendatud. Palju metsaraiet teostavad inimesed on
annaabi.ee 
