A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Ah-aa,» ütles lord Winter, «pärast komöödia ja tragöödia mängimist etendame nüüd
melanhooliat.»
Vang ei vastanud.
«Jah, ma mõistan,» jätkas lord Winter, «te tahaksite sellel kaldal olla vabana,
tahaksite tublil laeval lõigata smaragdrohelise mere pinda. Te tahaksite, kas maal või
merel, mulle mõnda toredat lõksu punuda, mida te nii hästi oskate välja mõtelda.
Kannatage! Kannatage! Nelja päeva pärast võite minna randa ja meri on teile avatud,
enam isegi kui te"Mahaksite, sest nelja päeva pärast vabaneb Inglismaa teist.»
550
Mileedi pani käed kokku ja tõstis oma kaunid silmad taeva poole:
«Issand, issand,» ütles ta ingelliku õrnusega hääles ja liigutustes, «anna sellele mehele
andeks, nii nagu mina temale andeks annan.»
«Palveta, palveta, sa äraneetu,» hüüdis parun, «sinu palve on seda suuremeelseni, et
sa oled mehe võimuses, kes sulle andeks ei anna. Vannun seda!»
Ja ta lahkus.