Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
kaadreid tulvil kannatust ja valu. Need suletud silmade TORNIVAATED tõid temani kõrgema mõistmise, et
õnnelik põli, ilusad asjad ja kaunid vaated uinutavad meeli: elumõte tuhmub, igavikupüüe uinub ning pole
muud, mis kataks seda kadu.
Kummalistes murdumistes ja muundumistes avanes ta suletud silmade pilgule, et kannatustes ei peitu
mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitav vägi. Teadmistest ülem Teadmus sai äkki valitsevaks: ELUVALU ongi
ELUVÕLU!
Nüüd toimub hämmastav pööre: timukas küsib Batriani käest: “Mida te seal näete?“ ja Batrian
vastab: “Halihaljad hüllivad rohumaad ... kroommustad kappavad hobused ... Helkheledad roitvad
härjad ... Sinesinised jõed, luikvalged luupavad aurikud ...“
Kaptenkomandör vaikis äkitselt; ta nägu helenes, avanes kui väikene püüne, kus etendus kõige
annaabi.ee 
