Vanadusele. Austusega või austuseta?
Räägin
hetkel neist juhtudest, kus vanemad on padujoodikud, narkomaanid, vargad, bioloogilne vanem on
järeltulija hüljanud, jne. Üldjuhul jah, muidugi peaksid lapsed oma vanemaid austama, kuid siirdume
nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on räigeltöeldes "need kuradi vanamutid."
Kas ma ikka pean austma seda seitsmekümnendates tädikest, kes järjekorras ette trügib?
Küünarnukkidega bussi ukseni teed teeb, peale trügib, enne kui reisijad veel mahagi jõuavad astuda
(välja ei lastagi enne?), kõige teiste liiklemist takistab käed laiali esimese vaba koha poole tormates ja
suvaliselt ning vabandamata minu niigi kannatada saanud koolikoti otsa prantsab? Kes räägib ilmekalt
"tänapäeva hukkaläinud noortest" (noored on alati saatanast olnud, nagu Asso Künnap väga õigesti
ühes oma artiklis ütles), kes ropendavat nii, et süda tahab seisma jääda ja kel elementaarsest
annaabi.ee 
