Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis
kultuurihuvi soodustasid ka linnastumine, rahva haridustaseme tõus ja materiaalsete
võimaluste avardumine. Järjest kasvas massitebevahendite (ajakirjandus, raadio, televisioon)
osatähtsus kultuurilevitamises. Kuigi kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile ja
levitasid riigivõimu ametlikku propagandat, oli tollane meedia siiski oluliseks silmaringi
laiendajaks ning kultuurivahendajaks. 1960. aastatel hakati koos elujärje paranemisega järjest
rohkem ostma raadioid, telereid ja magnotofone. Maainimesed võisid järjest sagedamini käia
linnas teatris, kinos ja näitustel. Suurtes maa-asulates hakkas samuti juurduma linlik eluviis.
Väiksed maakoolid, klubid ja raamatukogud pandi kinni. Maaelanikkond muutus senisest
likuvamaks: osa siirdus elama linnadesse, teised otsisid paremaid elu- ja töötingimusi teistes
maapiirkondades. Nii nõrgenes maarahfva seotus enda ja vanavanemate kodukohaga.
Maaelanikkonna linnastumine viis kokkuvõttes rahvakultuuri ahenemisele ja hääbumisele.