Magnetvälja igas konkreetses punktis on määratud nii tema suund kui ka suurus (tugevus), seega on tegemist vektorväljaga [nb 1]. Kõige tavalisemalt on magnetväli defineeritud Lorentzi jõu kaudu, mis rakendub liikuvatele elektriliselt laetud kehadele. Magnetväli võib viidata kahe erineva, kuid omavahel tihedalt seotud väljale, mis on tähistatud sümbolitega B ja H. Kuna elektriväli E ümbritseb elektrilaengut, siis on mõistlik eeldada, et magnetväli B ümbritseb magnetlaengut. Ometigi magnetlaengute eksistentsi ei ole suudetud tõestada, kuigi osa teooriatest seda ennustab. Magnetvälja tekitamiseks on olemas aga kaks teist viisi. Esimene võimalus oleks kasutada liikuvaid laetud osakesi (elektrilaengu liigutamine), nagu näiteks elektrivoolu juhtmes, et valmistada elektromagneteid. Teine võimalus on kasutada elementaarosakesi nagu elektronid, sest neil osakestel on seesmine võime tekitada enda ümber magnetvälja [nb 2].
lõunapoolus. Magnetvälja suund valitakse jällegi plussilt miinusele (põhjapooluselt lõunapoolusele) ja nagu elektrostaatikaski, ühenimelised poolused tõukuvad, erinimelised aga tõmbuvad. Pooluste vahel mõjuvaid jõude saab kirjeldada Coulomb'i seaduse tüüpi seosega: 68 kus ja tähistavad magnetlaenguid. Sellise ühikute süsteemi, kus m väljendab magnetlaengut, võttis kasutusele Gauss (magnetiline CGSM-süsteem). Paraku sellega analoogia piirdubki. Kui elektrilise dipooli poolitamisel saame kaks sõltumatut laengut (positiivse ja negatiivse), siis magnetpulga poolitamisel saame kaks väiksemat, kuid samade omadustega magnetpulka, milledel mõlemal on nii põhja- kui ka lõunapoolus. See tõestab, et magnetlaenguid tegelikult ei eksisteeri ning tegu on sootuks teist tüüpi nähtusega.
annaabi.ee 
