suhtega, valmistada trafo mistahes pingetele. Trafo mähist, mis on ühendatud kõrgemapingelise võrguga, nimetatakse ülempingemähiseks; alampingelise võrguga ühendatud mähist aga nimetatakse alampingemähiseks. Trafodel on pööratavuse omadus. Sama trafot võib kasutada nii pingekõrgendus- kui ka pingemadaldustrafona. Kuid tavaliselt on trafol kindel ülesanne; ta on kas pinget kõrgendav või pinget madaldav. Trafo konstruktsioon Magnetjuhtme konstruktsioonilt eristatakse kolm tüüpi trafosid: südamik-, mantel- ja mantelsüdamiktrafod. Kõige enam on levinud südamiktüüpi trafod.(joon.1.3) 3 (joon.1.3) Südamiktüüpi ühefaasilise trafo magnetjuhe. (joon.1.4) Manteltüüpi ühefaasilise trafo magnetjuhe. Manteltüüpi trafodel on hargnev magnetjuhe (joon1.4.) ühe südamiku ja iketega mis katavad osaliselt mähiseid. 4
I = f(δ). Joonisel 0.2.8c on induktiivanduri staatiline karakteristik, mis teatud õhuvahe δ muutumise diapasoonis δmin<δ<δmax on lineaarne ülekandeteguriga k. k = 2Uδ/(ω ω² μoSM ) (3.2.3.) kus: U – toitepinge; δ – õhupilu pikkus; 6/27 jklng3.sxw ω – voolusagedus; ω – mähise keerdude arv; μo – õhu magnetiline läbitavus; SM – magnetjuhtme ristlõige Induktiivandurite kasutamisel võetakse staatilise karakteristiku lineaarne osa tööpiirkonnaks. Joonisel 0.2.8a toodud induktiivanduri tööpiirkond on 0.01 – 5 mm, Tunduvalt suurem on staatilise karakteristiku lineaarne osa induktiivanduritel, mille õhupilu pikkus on muutuv nii nagu joonisel 0.2.8b – neid andureid kasutatakse liikumistel 10 – 15mm. Suurte liikumiste mõõtmiseks kasutatakse liikuva südamikuga induktiivandureid (joonis 0.2.8d).
annaabi.ee 
