taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset. Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades. Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga. Söömiskomme 19. sajandi lõpus suurtalude tekkimise aegu hakkas sagenema komme, et pererahvas sõi eraldi teenijarahvast, mida mujal Eestis ei esinenud. Mulgimaa vanad toidud - mulgi kapsad, mulgi korbid, mulgi puder ja kama, on hiljem saanud tuntuks üle Eesti.
Oluline oli kadriõlu, vana nimetusega kadrikahi. Kahjaks nimetati igasugust ohvrijooki, nii et selle põhjal võiks see viidata kaua tähtsaks peetud pühale. Kahi Peamiselt spetsiaalne ohvriõlu, mida valmistati ja ohverdati erilistel kalendripühadel, nagu jaanipäeval (jaanikahi), mardi- ja kadripäeval (pakuti sanditajatele, nimetuseks mardikahi, kadrikahi), jõulude ajal; lapse sünni puhul, pulmades (õllest ja meest valmistaud magekahi). Kahi kuulus ka näiteks karjase kauplemise juurde karjakahja pakkus peremeestele ja -naistele aga hoopis karjus. Mida mujal tehakse Katariina kuulus 14 kõige abivalmima pühaku hulka, mistõttu temast kõnelesid ühtviisi preestrid ja poeedid. Tema püha tähistati maailma paljudes kohtades. Katariina tõusis ausse pärast ristiretki, Prantsusmaal aga eriti 15. sajandil, kui ta väidetavalt ilmutas end Jeanne d'Arcile ning oli koos Neitsi Maarjaga Jeanne'i
annaabi.ee 
