Eduard Oja - Kägu kukub (Kooriteose analüüs)
äärmiselt erinevad karakterid. See on küll lühiteos, ent palju sisutihedam ja värvikam kui nii
mõnigi ulatuslik sümfoonia.
Oja helikeel oli 1930. aastatel uuenduslik. Ta katsetas kunstlikult konstrueeritud
helilaadidega, mis lisas mitmetele teostele huvitava kõlalise koloriidi (Klaverikvintett,
,,Vaikivad meeleolud"). Tema muusika on väga fantaasiarikas, leidlik, eriliselt sugestiivsete
kujunditega, nagu kosmosefantastikast inspireeritud ,,Aeliita süit" (III osa Magatsitlite tants).
Klaverikvintetti oli Oja alustanud juba muusikakooli ajal, põhiline osa tööst valmis aga pärast
kooli lõpetamist. 1935. aastal Eesti Akadeemilise Helikunstnike Seltsi korraldatud
kammermuusika võistlusel pälvis teos I koha. See on erakordselt pingeline ja terviklik teos,
kantud autori traagilisest maailmatunnetust. Olav Rootsi iseloomustus sellele kehtib ka Oja
loomingu kohta üldisemalt: ,,Eduard Oja räägib värsket ja mõjuvat keelt. Autor avaldab oma
annaabi.ee 
