kasu olla, sest tihti tunneme end täbaras olukorras just seetõttu, et mõistame üksteist valesti ning tekitame probleeme tühistest asjadest. Võime tõmmata selgeid parralleele Eesti vanasõnade: ,,Kuidas külvad, nõuda lõikad" ning ,,Kuidas küla koerale, nii koer külale" ning loetud eepose vahel . Kui Väinamöinen poleks jätnud lindudele ühte kaske, mille okstel pesitseda, ei oleks kotkas aidanud ka peategelasel jõuda Põhjalasse. Poleks Lämminäinen seganud Põhjala pulmi või magatanud Saare neidusid, ei oleks tuntud ka eri paigus tema vastu säärast viha. Eepose tegelased avastasid ennast tihti olukordadest, kus millegi saamiseks tehtu muutus kasutuks, kuna teine osapool nõudis muudkui lisa. Näiteks võib tuua Lämminkäineni, kes pidi Põhjala neiu kosimiseks püüdma kinni nii Hiiu Hirve, kui vahuslõualise ratsu. Pärast kahe uskumatu ülesande sooritamist soovis Põhjala Emand ikka lisa ning kolmandal korral jäi mees surmale alla
Korterit hakati ise ehitama ja nii pea kui see valmis sai hakkas naine seda sisustama. “Oma kapid, mõtles ta filosoofiliselt, neid peame me kandma. Ta oli ju intelligent ega osanud ühtki asja loomulikult võtta.” Tal tekkis kinnisidee kappidega - silitas külaliste juuresolekul kappide läikivaid külgi ja mõtles nende mahutuvusele. Siis tuli ta naine tema juurde ja ütles et armastab Eero sõpra, kuid Eero teda ei uskunud. Siis naine ütles et oli just sõpra magatanud. Eero lõi naist, siis oksendas ja siis läks kuuske otsima. Sai naisega kohvikus kokku ja siis viskas ta välja. “Ta kõndis otseteed koju (kõik tema maja aknad põlesid peale tema korteri akende ja see vaatepilt tekitas Eero peas otsekohe võrdluse Oidipuse väljatorgitud silmade tühjade koobastega) …..” lk 43 2 (August Kask) “August Kasele oli vastumeelne mõte, et ta peaks paljunema ja oma lastes edasi elama.” lk 46 Kritiseerib inimeste sigitamist ja kõike
tunda. See äratundmine on aluseks üha suurematele saavutustele ja aktiivsemat osalust nõudvatele tegevustele, mis viimaks taastavad teie võime tunda elust jälle rõõmu ja olla õnnelik. Enesekehtestamistreeningu käigus õpite teiste inimestega osavamalt suhtlema ning ennast maksma panema. Francine oli juba kaks aastat olnud lühemate ja pikemate vaheaegadega depressioonis - peamiselt seepärast, et oli magatanud iga meest, kes seda soovis või teda selleks sundis. Francine ei suutnud enam öelda ei. Kui ta viimaks käitumisterapeudilt abi otsis, leppisid nad kokku, et ta peab enesele seadma piirid, mitte lubama ennast ära kasutada ning taastama oma eneseväärikuse. Terapeut õpetas Francine´ile igapäevast enesekehtestamist - defektiga kaupade tagastamist, teenete palumist, enese maksmapanekut - ning aitas tal rakendada neidsamu oskusi ka
annaabi.ee 
