Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Vilja laenati neist varakevadest peale kindlatel magasipäevadel. Peamiselt kasutati laenatud vilja külviks.
Kõik laenud tuli sügisel pärast viljakoristust teatava protsendiga tagastada. Magasiaitade tööd korraldasid talupojad
ise, laenutajaks aidameheks oli tavaliselt mõni aus ja rikkam peremees, kes selle töö eest tasu ei saanud.
Mõõdunõudeks olid rautatud servadega setverikud ja karnitsad, laenude ja nende tagastamise arvestust peeti
pügalatega magasipulkadel, millest üks pool jäi aita, teine laenaja kätte. Alles 19.saj teisel poolel hakati arvestust
pidama kirjalikult, magasiniraamatus. Sellal vähenes ka vilja laenamise vajadus ja sageli müüdi vili ära, saadud
rahast moodustus toitluskapital, millest siis anti soovijaile rahalaenu. 20.saj alguses minetasid magasiaidad oma
tähenduse.
Vallamajad
Eesti vallad olid algselt mõisavallad, kuhu kuulusid ühe mõisa valdustes elavad talupojad. 19.sajandi alguse
annaabi.ee 
