Friedebert Tuglas "Inimese vari"
kallast meest ning arvab, et too on tema poeg, sest mehe nägu on söestunud ning kere haavu täis
pikitud. Ta talutab mehe üle jõe ja oma tarekesse, kus ravitseb lakkamatult ta haavu. Emaarmastus,
lootus ja meeltesegadus ei lase Maretil selgelt mõelda. Mees, keda ta ravis, ei tundnud oma kodu
ära, vaatas kingitud kukrut imestusega ning emagi ei olnud talle tuttav. Maret oli murest ja suurest
armastusest poja vastu pimedaks muutunud ega saanudki aru, mis tegelikkuses toimub.
Maret trotsis magamatuid öid ning südant murdvat muret poja tõttu, kuid sellest hoolimata lahkus
haavatu hing kehast. Ema süda lõhestus, lausa killustus suurest ahastusest, murest ja lootusetust
olukorrast. Emaarmastus purunes ning haavas Maretit justkui nuga mitmest kohast. See oli teose
kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu
ei kaota teos lugejas huvi, vaid hoiab seda üleval oma sünge ning appikarjuvalt südantlõhestava
meeleoluga.
annaabi.ee 
