mida enam Priit pea kuklas taeva poole jõllitas, seda enam ta veendus, et täna on siiski midagi teistmoodi. See miski ei olnud esmapilgul eristatav, kuid sellisel terasel poisil ei jäänud kunagi midagi kahe silma vahele. Priit heitis murule pikali, seadis käed risti kuklasse ja jäi ainiti taevasse jõllitama. See tõmbas teda nagu magnet ega suutnud tema silmi enam eemale kangutada. Kõik ümberringi tundus Priidule nii tähtsusetu. Ta peaaegu unustas, et pidi liivakastis askeldaval Madlil silma peal hoidma. Priit jälgis ja jälgis ning märkas siis, et taevas muutub iga minuti jooksul aina heledemaks. See justkui tuleks aina lähemale ja lähemale. Ta nagu upuks seal sees. Priit raputas pead, pigistas silmad kõvasti kinni ning lootis, et neid uuesti avanedes kaob eelnevalt läbielatu ja ta mõistab, et oli seda kõike endale vaid ettekujutanud. Taas silmi avades ei leidnud Priit enam õeraasu kusagilt. Ta oli justkui õhku haihtunud
Seadsin ennast oma toanurka elama. Tegin selle põhjalikult puhtaks ja korda. Lasin veel Jaanil külarahvale öelda, et täna toimub Kõrbojal jaanituli ja et kõik on kutsutud: nii vanad, kui noored. Jaanipäeval ennem pidu, kus ma ka oma sünnipäeva pean, loodan näha ka Katki Villut. Ta küll istus vangis aasta aega, aga ikkagi on lootus teda uuesti kohata ja temaga juttu vesta, nagu vanad tuttavad. Kuid ennem õhtust pidu, tuli heinalistele veel süüa pakkuda ja sauna teha. Aidata Madlil katelt kütta ja rohtu kitkuda. Õhtu saabus ja maale langes kaste. Päikese kuma oli veel selgelt näha. Sättisin veel laternad ja lindid ülesse ning võtsin ka kodujuurest raketid kaasa, et keegi neid hiljem laseks. Lõke oli juba süüdatud ning oligi aeg rakette lendu lasta ning leidsin selleks ka õige inimese-Villu. Läksime koos lootsikusse, ühes meiega raketiloosung. Villu aerutas jõudsalt, vaikisime suhteliselt kaua. Kumbi ei öelnud sõnakest, alles hiljem tegin jutuotsa lahti
annaabi.ee 
