Toomas tahab minna soomajja aga kui Liis saab teada sellest palub ta Toomaselt,et too ei läheks. Toomas lubas,et see jääb viimaseks korraks ning läks,Tuks kaasas.Sinna jõudes läheb ta tuppa ning räägib Hildaga. Järsku kuuleb Toomas,kuidas Tuks hakkab haledalt kiunuma ning avastab,et keegi on Tuksil jalaluu katki löönud.Toomas otsustab koju minna ning Hilda läks teda saatma. Hilda andis endast mälestuseks Toomasele salli. Edasi jalutades mäkavad nad Madjakut püss käes. Mees käsib Toomasel minna sohu ning Hildal minna tema juurde või muidu ta laseb. Toomasel oli ka püss ning ta lasi Madjakut aga mees oli võtnud Toomase haavlid välja. Järsku karjub Hilda ema ning Madjak vaatas eemale,mis andis Toomasele aega relv uuesti laadida ning teda tulistada. Madjak jäi küll ellu aga andis paar päeva aega,et Hilda saaks koos emaga põgeneda Toomase soovitusel. Sinna oli vahepeal jõudnud ka jannu ning Toomas palus tal
mõlemad alkoholilembelised, jõhkrad ja vägivaldsed, kellel polnud probleem jõhkrutseda kaitsetute naisterahvastega, loomadest rääkimata. Tegelikult oligi tüdrukul tunded hoopis kellegi teise vastu, kuid isa tahtmine oli kõigest üle. Elu Madjakuga tõotas tulla tõeline piin ja teose lõpus juhtubki nii, et kunstnik Toomasel on tütarlapsest sedavõrd kahju, et ta aitab kaasa Madjaku surmale, mis muudab täielikult mitmete inimeste elu paremaks. Toomas ei tapa Madjakut jõhkralt ja otseselt, tegelikult ta ei suudaksi, sest Madjak oli väga tugev ja võitmatu. Toomas lihtsalt katab ühel õhtul salliga kinni sootalu maja akna tulukese ja Madjak upub 3 justkui ise laukasse ilma otsese ,,kaasabita". Asjaga lähemalt seotud olevad tegelased teadsid Toomase teost ja olid talle tänulikud, mitte ei mõistnud teda hukka, sest Madjak oli väga halb