V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kukkudes saja kuuekümne jala kõrguselt, põrkas määratu
suur palgikolask mitu korda vastu müüri, purustas raidkujusid, tegi mitu tiiru enese ümber
nagu veskitiib, mis lendu on läinud, ja langes viimaks maha. Tõusis hirmus kisa, sest must
palk sarnanes tänaval tagasi põrgates hiiglamaoga.
Quasimodo nägi, kuidas hulgused palgi kukkumisel laiali lendasid nagu tuhk lapse
puhumisel. Ta kasutas nende kohkumise ära ja sellal, kui nad ebausklikult taevast alla
langenud madjaka poole vahtisid ja portaali kivist pühamehi noolte ja haavlite sajuga
purustasid, tassis Quasimodo vaikselt kiviprügi, suuri ja väikesi
405
kive, isegi müürisseppade riistakotte balustraadi äärel kust ta juba ennem palgi oli alla
virutanud.
Niipea kui nad all hakkasid vastu kiriku ust tagum lendas ülevalt alla kivirahet; neile
paistis, nagu oleks kirik ise neile pähe varisenud.
Kes sel silmapilgul Quasimodot oleks näinud, oleks kohkunud. Peale viskematerjali