A.dumas Kolm musketäri terve raamat
andsite, on kõik tasutud, isegi minu elu.»
«Ka minul,» ütles kuninganna Anna, «on eelaimusi, on unenägusid. Ma nägin teid
verisena maas lamavat, teil oli haav.»
«Vasakul küljel, eks ole, ja noahaav?» katkestas teda Buckingham.
«Jah, just nii, milord, noahaav vasakus küljes. Kes
143
võis teile öelda, et olen niisugust und näinud? Olen seda ainult jumalale usaldanud, ja
sedagi palvetes.»
«Sellest on küllalt. Te armastate mind, madatne. See on hea.»
«Mina armastan teid? Mina?»
«Jah, teie. Kas jumal saadaks teile neidsamu unenägusid mis mulle, kui te mind ei
armastaks? Kas meil oleksid samad eelaimused, kui süda ei ühendaks meie elusid? Te
armastate mind, oo kuninganna. Kas te nutate minu järele?»
«Oo, mu jumal, mu jumal,» hüüdis kuninganna, «see on rohkem kui suudan taluda.
Taeva nimel, hertsog, lahkuge, minge siit ära! Ma ei tea, kas armastan teid või ei. Tean
ainult, et vannet ma ei murra