Seneca moraalikirjad Luciliusele
Lühenda aulist elu
kuipalju tahes ja suru ta sada aastat ainsasse päeva -- ta jääb ühtmoodi auliseks. (28) Kord hõlmab
voorus laiemaid alasid, luues korda riikides, linnades, provintsides, andes seadusi, hooldades sõprusi,
määratledes sugulaste ja laste vahelisi kohustusi, kord sulgub ta vaesuse, pagenduse, lastetuse
ahastesse piiridesse, kuid siiski pole ta väiksem, kui laskub kõrgemalt astmelt eraellu, kuninglikust
seisundist madalusse ning vahetab avaliku tegevuse laiahaardelisuse kitsa maja või peidupaiga vastu.
(29) Ühtmoodi suur on ta isegi kõigest eraldatuna endasse tõmbudes. Jääb ju talle sellest hoolimata
omaseks kõrge, ülev ja arukas meelelaad, muutumatu õiglustunne. Niisiis on ta ühtlaselt õnnelik. See õnn
on ju tallel mõistuses endas: ülev, püsiv, häirimatu, mida jumalike ja inimlike asjade tundmiseta pole
võimalik saavutada.
(30) Nüüd järgneb see, mida ma omalt poolt tahaksin vastata