Nüüdiskirjandus
kirjanduskeelest paljuski silmatorkavalt erinev. See tähendab seda, et kui me lähtume
teksti kirjutades kõnekeelelikust positsioonist, siis see ei puuduta ainult sõnavara, vaid
ka suuremaid üksusi keeles lausestruktuuri (lauseliikmete järjekord ei ole nii lihvitud
ja klassikaline), sõnavara võib sisaldada palju lühendeid, tsitaatsõnu, slängisõnu,
paroole, roppusi, madalst stilistikast pärit õimu jne.
Siit aga on midagi puudu. See argisus nii sisulisel kui vormilisel tasandil Sauteri tekstides, on
seotud filosoofilise taustaga. See on seotud eksistentsiaalsete küsimustega miks ma siin
olen? Kas ma olen kellelegi kasulik? Kas ma olen üdini mõttetu inimene või on mul mingi
suurem funktsioon? Jne. See on see Sauteri teatud sõnum selle argisuse kaudu tuua välja
sellised ikka ja taas inimeste teadvusse libisevad küsimused olemisest ja eksistentsist.