KESKAEG - Gregooriuse laul
Keskaegse muusika helilaadid kujunesid 8-laadisüsteemiks. Keskaegses süsteemis on vaid 4
põhilaadi, mis ehitatakse üles helidelt d, e, f, g.
Igal laadil on 2 tugiheli:
1. Finalis alati lõpuheliks Põhi-ja kõrvallaadil ühine.
2. Tenor domineeriv heli. See on mõneti võrreldav dominandiga. Põhi-ja kõrvallaadil
erinev.
Keskaegsete helilaadide hulgas pole mazoori ja minoori. Nad ei tunne ka kõrgendusi ega
madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega. Varaseimad noodikirja näited
on meieni jõudnud 8.- 9.sajandil. Noodimärkidena kasutati neumasid, mis ei tähista mitte
üksikut heli, vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumad tähistavad peamiselt
esituse rütmilisi peensusi. 10.saj prooviti täpsemalt märkida ka helikõrgusi. Selleks kirjutati
neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Algul oli 2
noodijoont. Prooviti ka kuni 10 joone süsteemi. 11.saj. juurutas Guio Arezzost kompaktse
annaabi.ee 
