Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
Ulatuslik varieeruvus
ortograafias, leksikas, vormistikus, süntaktilistes tarindites, hääliku kujus. Rohked saksapärasused sõnavaras,
morfosüntaktilistes struktuurides, lauseehituses. Järjekindel ja ühtlustatud ortograafia. Eelnevat lühikeest vokaali märgib 2-
kordne konsonant (ei kehti j ja h puhul). H = vokaalipikendus. Pikka vokaali võib kinnises silbis märkida 2 tähega. e = ä, ö,
o = õ. Võõrtähed ck, tz, x, ff. Diftongi i-line järelkomponent on madaldumata kujul säilinud. Kuigi Stahli grammatikas ei
leidu partitiivi, leidub seda tema tekstides. Komitatiivi asemel on tagasõnakonstruktsioon kah(s). Leidub umbisikulisi
verbivorme. Imperatiivi mitmuse 2. ja 3. pöördel t-lõpp. Lihtminevik i- või is-tunnuseline. Eitusverb pöördub vahel.
Enesekohasuse väljendamine end-pronoomeniga. Mitte-eitus. Misjonilingvistika: levis 17.saj. Misjonärid pidid võõrkeelt
õppima suheldes, et kirjutada sellele grammatika, mille abil taheti piiblit tõlkida