Referaat konfutsious
ja suurenes maa vahetute harijate õigus maale. 17. saj tekkis juba eraomandus. Killustatus tõi
kaasa ka negatiivseid tagajärgi. Hiina elas sel ajal läbi mitmeid ebaõnnestumisi, segadusi ja
sisevaenu, samuti kestis võitlus piiriäärsete barbarite vastu. Impeerium oli huku äärel, kuna
vasallriikide valitsejad püüdsid laiendada oma valdusi naaberpiirkondade arvel. Keskvõim
nõrgenes peaaegu kokkuvarisemiseni, kestvad sõjad vürstide vahel kurnasid maad,
vähendasid elanike arvu ja madaldasid üldist kultuuritaset. Moraal langes: usk sattus põlu
alla, seadused ei toiminud, nõrgemaid rõhuti. Levis varastamine ja röövimine, lakkamatud
sõjad. Rahvas pidi aga andma valitsejatele vahendeid suurejooneliste pidude korraldamiseks.
Seetõttu tekkisid erinevad õpetused, mis esitasid ühiskonnaelu parandamise retsepte. Tekkisid
isikud, kes püüdsid maad korralageduse eest päästa; nende seas oli väejuhte, poliitikuid ja
filosoofe Laozi, Kong Fuzi ja Mengzi.