Essee ajalooline romaan
Kunstiliselt eriti nõrk oli aga Andres Saali eelpool mainitud ajalooline triloogia, mille
sündmused 12. sajandi lõppu ja 13. sajandi algusesse paigutuvad. Kuigi Saal tegeles ka
ajalooliste allikmaterjalidega ja ülepea olevat võtnud oma kirjatööd tõsiselt, on tulemus siiski
kesine, ja seda ka vaatamata siirastele patriootlikele eesmärkidele. Andres Saali kirjapandud
lood kujutavad kirevate juhtumuste rida, milles on mõõdutundetult kokku kuhjatud
romantilise ajalooproosa ja veel enam madalatasemelise seikluskirjanduse iseloomulikke
süzeemotiive. Intriigide keerukus ja ootamatuste üleküllus kaotab eeldatava mõjukuse,
sündmustiku esitus ei saa omandada tõelist eepilist laiust. Pole lihtsalt mahti süveneda aega ja
oludesse, inimestesse ning nende elamustesse. Kõige nõrgem lüli on aga karakterikujutus.
Saali tegelased ei tundu elavad. Nad on üldise seiklusloo taustal olevad ja tegutsevad
skeemkujud. Eks tolleaegset lihtsamakoelist lugejat Saali teosed köitsid väga, sest tema