Seneca moraalikirjad Luciliusele
mõõdupuuga. Kuid kas ei näi võrdselt uskumatu see, et keegi ülimaid piinu taludes ütles: "Õnnelik olen."
Ometi kuuldi neid sõnu naudingu enda töökojas. "See on mu viimne ja kõige õnnelikum päev," ütkes
Epikuros, kui teda vaevas küll põietõbi, küll rikutud kõhu leevendamatu valu. (26) Miks peaks siis vooruse
hooldajate jaoks usutamatum olema see, mida leitakse ka nende juurest, keda on käsutanud nauding?
Ka need mandunud ja madalahingelised ütlevad, et ülimates valudes, ülimates hädades pole tark ei
õnnetu ega õnnelik. Kuid see on usutamatum usutamatust. Sest ma ei näe, kuidas saaks oma tipust
kukutatud voorus mitte täielikult alla veereda. Ta peab õnne kas võimaldama, või siis ta ei saa sellest
võimest ilmajäetuna takistada õnnetuks muutumisel. Püstiolevana ei saa teda minema saata; ta peab
jääma kaotajaks või võitjaks.