Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940
Sisuliselt muudeti maavalitsused siseministeeriumile allutatud riiklikeks haldusorganiteks
maakondades, mille liikmeid võis edaspidi tööle võtta või vabastada üksnes vabariigi valitsus sise -
või kohtuministeeriumi ettepanekul. Uue seaduse kohaselt olid maakonna valitsemise organiteks
maavolikogu, maavanem, maavalitsus ning linna - ja vallavanemate täiskogu. Maavolikogu oli
maakonna omavalitsuste esinduskogu ja otsustav organ, mis koosnes olenevalt maakonna elanike
arvust 11 kuni 25 maavolinikust, maavolikogude suuruseks määrati 11 liiget. Volikogu volituste
tähtajaks määrati viis aastat. Selle põhiülesanneteks olid maanõunike valimine, maakondlike
maksude kindlaksmääramine, eelarve vastuvõtmine, laatade ja turgude lubamine, maakonna
kohtuasjade algatamine, maavalitsuse ametnike koosseisu kinnitamine jne. Volikogu juhatajaks oli
maavanem. Maavanemale pani seadus kahesuguse ülesande.