võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Ajalugu Kartulimardikas on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja
olulisema toidutaime. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud (Joonis 5). Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu Adretta, Helena, Van Gogh jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Lisaks kartulitele võib ta süüa ka tomatitaimi. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5-20%. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. [5] Joonis 5. Hävitatud kartulilehed Kartulitaimed suudavad taluda enne õitsemist kahjustusi kuni 30%, peale õitsemist aga kõigest 10%.[4] Seetõttu on oluline, et kartulimardikate olemasolu kontrollitakse kogu kartulite kasvamise perioodi vältel, sest kartulimardikad on väga paljunemisvõimelised. Peale kartuli võivad kartulimardikad elada ka muudel põllumajanduslikel taimedel nagu tomat või baklazaan
annaabi.ee 
