Siiski ei taastatud sõja oludes kohalike omavalitsuste esinduskogusid volikogusid ning kohalike omavalitsuste funktsioonid pandi linnapeadele, maa- ja vallavanematele. Saaremaa maavanem Hendrik Otstavel ja Kuressaare linnapea Johannes Perens olid esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal arreteeritud ja Venemaale viidud. Maavanema võimaliku kandidaadina olnuks sobiv varasem Saaremaa maanõunik Arnold Paas, kes oli selle aasta üle elanud. Kuid Paas oli sügisel õnnetuses viga saanud. Uue maavanemana asus esmalt tegevusse varasem Kuressare jaoskonna loomaarst Aleksander Koov (Amtsblatt, 1942, 1, 4). Kuressaare linnapeana määrati ametisse varasem linnanõunik Vladimir Kallas, Oskar Sepp kandis esialgu abilinnapea kohuseid. 18. veebruaril 1942 vabastati Koov Eestimaa kindralkomissari poolt isikliku taotluse alusel ametist ning ametisse nimetati paranenud maanõunik Arnold Paas (Amtsblatt, 1942, 4, 64). 5
Enam-vähem kõik jõudsid selleni, et loomulikult Pärnu saab olla mitmekesine ja mitmeplaaniline linn, aga see telg, mille ümber asjad nii või teisiti käivad, on ikkagi märksõna ,,kuurort". Viimasena võttis sõna Jürgen Ligi, kes ütles, et Pärnu võiks ikka tõsiseks linnaks saada, aitab sellest muretust vahemere tilu-lilu kuurortilinna staatuse mängimisest küll. Siin, selle kahe arvamuse vahel need linnavalitsuse arvamused ongi. Mulle tundub millegipärast, et kuigi maavanemana oli praegune linnapea Jürgen Ligiga konfliktis, mistõttu sellest võib olla ajendatud ka Jürgen Ligi suhtumine Pärnusse, et Pärnus ollaks vahemere äärselt kerglased ja püütakse leida igasuguseid emotsionaalseid argmente, mis tegelikult on riigi tasandil tühised. Jürgen Ligi süüdistas pigem, et Pärnul ei ole mõtet väga oma rida ajada, et siin ollakse selles kerglase staatuses kramplikult kinni, aga mulle tundus, et
annaabi.ee 
