Siis lõi ta võimu haaramiseks salaliidu, mis hiljem paljastati selle aasta konsuli, oraakel Cicero, poolt. Tema süüdistuskõne senatis on saanud maailmakuulsaks ja mitmeid selle väljendeid kasutatakse tänapäevalgi. Kõige tuntum neist on: "O tempora, o mores", mis tähendab ,,oh aegu, oh kombeid". Caesar määrati Hispaania asevalitsejaks. 60 e. Kr. valiti Caesar konsuliks ja saadeti Galliasse, Põhja-Itaaliasse ja Lõuna-Prantsusmaale maavalitsejaks. Kümne aasta jooksul vallutas Caesar terve Gallia. Seda tehes põrkas ta kokku ka germaanlastega, kuid nad ei suutnud roomlaste heale sõjakunstile vastu seista. Caesar tõestas end tubli väejuhina ja lõi omale hea sõjaväe. Lühikese ajaga läks Rooma ja kogu Itaalia Caesari võimusesse. Caesar siirdus järgmisena Egiptusesse. Aleksandrias toimus tollal võitlus ühe surnud kuninga laste vahel. Caesar segas end sellesse, asudes kuningatari Kleopatra poolele
Edu algusaastatel ta hakkas käima rahvakoosolekutel, kus ta sulandus rahvaga ning kus rahvas õppis teda tundma. Geniaalse poliitikuna ei tunginud ta kohe esile, vaid suurendas oma võimu järk-järgul. Ta jagas vaestele leiba, toitu ja raha ning korraldas neile lõbustusi. Ta tegi kõik, et võita poolehoidu. Tema tõsisem karjäär algas ülempreestri ametikohast. Seejärel määrati Caesar Hispaania asevalitsejaks ning siis kosnuliks. Sellele järgnevalt saadeti ta Galliasse maavalitsejaks. Kümne aasta jooksul vallutas Caesar terve Gallia ja nihutas riigi piirid Reinini ja Atlandi ookeanini. Kuulus väejuht ja riigimees Pompeius, kes samuti kerkis esile, moodustas Caesariga liidu riigi juhtimiseks. 49. Aastal eKr puhkes nende vahel kodusõda. Pompeius sai lüüa ja põgenes, kuid ta tapeti. Caesar tõusis Rooma riigi ainuvalitsejaks. Väidet, et Caesar oli osav manipuleerija toetab fakt, et saades seda, mida ta oli soovinud, muutus tema suhtumine. Ta katkestas sidemed rahvaga
Crassus tõmbus ajutiselt poliitikast tagasi. Caesar oli sel ajal pontifex maximus (ülempreester) ja seega puutumatu isik. Pärast Catilina lüüasaamist määrati Caesar Hispaania asevalitsejaks. U. 60 a. e.Kr. sõlmisid Crassus, Pompeius ja Caesar kokkuleppe ehk triumviraadi, mille kohaselt lubasid nad üksteist toetada (konkureerisid kolm väejuhti ja riigimeest Roomas ). Hiljem valiti Caesar konsuliks ja saadeti Galliasse, s.o. Põhja-Itaaliasse ja Lõuna-Prantsusmaale maavalitsejaks (60. a. e.Kr.). Aastal 51 a. e.Kr. suri Crassus idas võitluses partalastega. Nüüd oli Caesaril konkurents väiksem. Põhjapoolne osa Galliast oli veel vallutamata. Seda osa kavatseski Caesar Rooma võimusesse võita. Kümne aasta jooksul vallutas Caesar terve Gallia ja nihutas riigi piirid Reinini ja Atlandi ookeanini. Galliat vallutades põrkas Caesar kokku ka germaanlastega. Viimased ei suutnud roomlaste paremale sõjakunstile ja nende mehisusele vastu seista. Nad läksid
Ka põhjus, miks Sancho nõustub Don Quijote kannupoisiks tulema, näitab tema maisust. Don Quijote lubas Sanchole, et viimane saab saarevalitsejaks. Aga romaani arenedes muutuvad nad enam sarnasemaks. Romaani vältel kasvab nende omavaheline kiindumus ja tekib usaldus. Don Quijote usaldas isegi oma kannupoissi nii väga, et laenas talle Rocinantet, et see saaks minna otsima Dulcinead. Kui Sanchol tekib romaani teises osas võimalus minna maavalitsejaks (aadliseltskond lollitab teda), tunneb Sancho kurbust, et peab oma peremehest lahkuma. Ka Don Quijote on kurb, et lahkub tema ustav teener. Hiljem aga saavad Sancho Panza ja Don Quijote taas kokku ning jäävad kokku nende seikluste lõpuni- kuni Don Quijote surmani. Don Quijote on hull. Aga tema puhul on tegu hulluga vaid neil hetkedel, kui ta mõtleb rüütliromaanide peale. Don Quijote hullusemotiiv on väga oluline ja esmakordselt on kirjanduses nii, et suur peategelane on hull
annaabi.ee 
