Arvo valton
gustavsuitsulikku paatost. Ja Baskiirimaal sündinud külakooliõpetajast Rafit Min kujutab
külaelu ilma seda rahvusromantiliselt idealiseerimata, sest, jah, ta elab külas. Siin on
säherdust maakeskkonna ilu, loomakujundeid ja looduslüürikat. Kuigi need on teemadelt
ja laadilt üsna kokkusobimatud, hakkab kas või vaid neid kolme valikkogu vaadeldes
mingi soomeugriline üldistusmasin siiski tööle, tuleb ilmsiks too melanhoolia, oma maa
ja maatuse, keele ja keeletusega seotud olu. Ja kultuurikandja kohustus ning taak, mis
neist tekstidest vastu vaatab... Teadlikkus oma rollist identiteedi ja mälu säilitajana.
Muidugi, ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel. Valton on kõigepealt siiski
esmaklassiline proosakirjanik. Tema luuletehnika on pisut vanamoeline (mis muidugi
soome-ugri tõlkeiks kohati just passibki: ei ole need tekstid veel kõrgmodernismi harjal ja
annaabi.ee 
