Kultuurigeograafia konspekt
ja keskkonna suhteid ning vastasmõjusid. Maastikus leiab ainelise väljenduse maakasutus.
Maastiku käsitlused eestis
Maastik on olnud eesti geograafia üks tähtsamaid uurimisobjekte. Maastiku mõiste võttis kasutusele Granö. Tema
meelest oli maastik maa-alaline üksus, millel on määratud, nähatavadja püsivad jooned. Inimene on samuti osa
maastikust. Subjektiks on vaatleja-uurija. Kant vastandas kultuuri-ja loodusmaastiku. Nõukogude ajal tegeleti ainult
loodusmaastikuga. Eesti maastikuuurimise käigus on valminud arvukas eesti maastikulised liigestused (Tammekann,
Varep). 1980 kerkis esile kaks käsitlust- maastik kui üksteiseda tihedas vastastikuses seoses olevate looduslike ja
inimtekkeliste elementidega füüsilis-territoriaalne süsteem ning maastik kui maastikupilt. Alates 1990 n uurimiste
huvikese kaldunud maastike kirjeldamisele sotsiaal-kultuuriliste ja poliitiliste protsesside valguses.