Maastikuarheoloogia
eriaegsete asustusvõrkude ja kultuurmaastiku arenguetappide vahel, milline oli ühiskonna
sotsiaalne struktuur ja territoriaalne käitumine.
Teoreetilises plaanis kujunes järgneva asustusarheoloogilise uurimistöö läbiviimisel oluliseks
kõnealuse distsipliini sisuline määratlus, mis lähtus 1990. alguses Skandinaaviale iseloomulikust
asustusarheoloogiast (bebyggelsearkeologi) ja Suurbritannias viljeletud maastikuarheoloogiast
(landscape archaeology). Vastavalt sellele pidi asustusarheoloogia uurima muistse asustuse
tekkimist ja arengut (tavaliselt) pikaajalises perspektiivis ja kogu oma mitmekülgsuses:
sealhulgas asustusüksuste suurust, ajalist varieeruvust ja geograafilist levikut, asustuspiirkondade
valikut, inimühiskonna ja looduskeskkonna vastastikust mõju, kultuurmaastiku loomist,
kujundamist ja ümberkujundamist, maahõivet ja maakasutussüsteeme, ühiskonna sotsiaalset