alaltütlev maastikult maastikelt e maastikkudelt saav maastikuks maastikeks e maastikkudeks rajav maastikuni maastikeni e maastikkudeni olev maastikuna maastikena e maastikkudena ilmaütlev maastikuta maastiketa e maastikkudeta kaasaütlev maastikuga maastikega e maastikkudega ainsus mitmus nimetav õpetlikkus õpetlikkused omastav õpetlikkuse õpetlikkuste osastav õpetlikkust õpetlikkusi e õpetlikkuseid sisseütlev õpetlikkusesse õpetlikkustesse e õpetlikkusse seesütlev õpetlikkuses õpetlikkustes seestütlev õpetlikkusest õpetlikkustest alaleütlev õpetlikkusele õpetlikkustele alalütlev õpetlikkusel õpetlikkustel
Autori kui sünesteedi peas ja kehas toimub justkui neuroloogiline ,,klaaspärlimäng" tekib seoseid, milleni ,,tavalised inimesed" kergesti ei ulatu. Ruumi kodustamine ja taimedega kõnelemine on hea kätte võtmisega jõukohased ka praegusaja eestlasele, eriti neile, kes viitsivad selleks aega võtta. Autoriga on tegelikult raske vaielda, sest Eesti ongi eriline. Kas me just maailmas nii ainulaadsed oleme, et meile ridamisi kõikvõimalikke tajudega, keele ja maastikkudega seotud maailmarekordeid kuulub, aga meie metsasus, hõre asustus ja vaid ühe põlvkonna jooksul toimunud kultuuriline mälukatkestus on suhteliselt erakordsed. Valdur Mikita kahandab meie nüüdisaja rahvusliku idealismi defitsiiti. Mikita käsitlus on avar, terviklik, kokkuvõte kõigest, mida nimetame põliseks. Ta täidab ära tühimiku, likvideerib distantsi, mis on hakanud tekkima kortermajas oma nooruse veetnu ja tema
annaabi.ee 
