Essee Kristjan Jaak Petersoni oodi „Laulja“ kohta
vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja
soo eest. Võitlus oma keele ja maa nimel algas juba siis kui Jaak oli pisikene poiss,
külastades esimest korda oma isamaad, vaadates kõrgeid kuuselatvu. Kõik need pikad
jalutuskäigud Tartust, Riiga ja Riiast Tartu, lähendasid Petersoni oma isamaaga. Peterson
pidi tegema otsuse, kuhu maailma ta kuulub, kas talupojamaailma või tõeotsingute - ja
teadusemaailma. Uhke ja sünge maarahvalaulja tegi oma otsuse. See amet oli talle
määratud ja siia ta kuulus, see oli tema saatus. Eesti keel oli tema saatuseks.
Leidsin ühe õpilase kirjutatud teose, kus oli öeldud järgmist ,, Mis on eesti keel? Kaunis. Kes
seda ei märka, pole eestlane. Mis tähtsust on keelel, kui seda keegi ei kasuta. Ei rääkimiseks
ega sõnade paberile panemiseks, ei kiitmiseks ega laitmiseks. Emakeeles kõlavad
sõimusõnadki kuidagi mahedamalt." Sama õpilane, kes püüdis selgitada ära keele tähtsust