Nõukogulik kultuuripoliitika Eestis
1960. aastatel hakati koos elujärje paranemisega järjest
rohkem ostma raadioid, telereid ja magnotofone. Maainimesed võisid järjest sagedamini käia
linnas teatris, kinos ja näitustel. Suurtes maa-asulates hakkas samuti juurduma linlik eluviis.
Väiksed maakoolid, klubid ja raamatukogud pandi kinni. Maaelanikkond muutus senisest
likuvamaks: osa siirdus elama linnadesse, teised otsisid paremaid elu- ja töötingimusi teistes
maapiirkondades. Nii nõrgenes maarahfva seotus enda ja vanavanemate kodukohaga.
Maaelanikkonna linnastumine viis kokkuvõttes rahvakultuuri ahenemisele ja hääbumisele.
Nõukogude võim likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi. Uue koolikorralduse aluseks
võeti teistes nõukogude vabariikides kasutusel olnud ühtluskooli süsteem. Paljud õeptajad ja
kõrgkoolide õppejõud tembeldati rahvavaenlaseks ja vallandati. Põhjalikult muudeti ka
üldhariduskoolide ja kõrgkoolide õppeprogramme, eriti humanitaarainetes
annaabi.ee 
