Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
nii avaldasid Saaremaa vanemad lepingus 1255 nõusolekut määrusele, et kui keegi oma sugulase
ära tapab, et tema pärandust saada, siis läheb tema pärimisõigus maaisandale ja ta peab sellele
hariliku lepitusraha tapmise eest täiel määral ära tasuma (U. B. 285).
Teataval korral võis päriskoht vahel ka võlgade pärast maaisanda kätte minna. Muidu aga, välja
arvatud kõik need üksikud juhtumused, pidi pärismaalaste omandus täiesti puutumata ja
rikkumata olema.
Pärismaalastest maapidajate kõrvale hakkas vähehaaval uus liik inimesi sigima, n. n. laenumehed
ehk vasallid. Tasuks sõjalise või muu teenistuse või teenete eest anti vabu maid laenumeestele
laenuõiguse alusel või anti neile kasutada teatavad maaisandale kuuluvad maksud, mida teatava
maa-ala pärismaalased olid kohustatud maksma, kuigi paavst Gregorius IX 12. II. 1236 oli ära
keelanud kümnist laenuks anda (nec infeudentur decimae, U. B. 144). Laenumehe kohuseks
annaabi.ee 
