Eesti Kirjanduse Ajalugu II
modernismi vastasseis oli alguses tugev, hiljem taandus. Prantsuse sürrealismi asemel tuli angloameerika modernism.
Neli põlvkonda kirjutasid paguluses:
- KLASSIKUD: Visnapuu, Under, Suits, Adson.
Viljakaim pagulaskirjanik oli Visnapuu, kes viljeles poliitilist isamaalüürikat. Uudislooming oli päevikuline võõrsilolu
kajastus ja poliitiline deklaratsioon rahvale osakssaanud ebaõigluse vastu.
Suits kirjutas mälestusi kodumaast, võttis poliitilisi seisukohti. Tema luulet läbis maapaomeeleolu.
Under kirjutas paguluses poeetiliselt lihtsalt ja rahvalähedaselt.
- ARBUJAD JA NENDE KAASAEGSED: Kango, Ristikivi, Rannit.
Ristikivi viljeles modernistlikku luulet, mis kajastab inimest võõras, muutunud maailmas. Eksistentsiaalselt valdav
paguluselamus.
- KADUNUD PÕLVKOND (nende debüüt jäi sõja jalgu): Lepik, Kolk, Grünthal, Laaban.
- PAGULUSES HARIDUSE SAANUD NOORED: Ivask, Laaman, Karuks.
Kangro – luule mahukas, isikupärane ja muutub ajas suht vähe