Balti DP laagritest-Saksmaal peale II maailmasõda
ga pidama läbirääkimisi selle üle, et laagrielanikud tuleks sulandada kohalikku ellu, proovides
nad panna kõigepealt tööle Saksamaal. Enamik Euroopa riike oli huvitatud oma maa majanduse
võimalikult kiirest taastamisest, selle lahendusena nähti just pagulaste värbamist vabadele
töökohtadele. Laagrielanike töölesuunamisega oma riiki tegi algust Suurbritannia, kelle
eeskujule järgnesid Prantsusmaa ja Belgia, mille käigus värvati maapagulasi kohalikesse
söekaevandustesse nii Briti, kui ka Ameerika tsoonidest. Pagulaste kasutamine kohaliku
(Euroopa) majanduse taastamisel ärritas Nõukogude Liitu, sest suurem osa teistesse riikidesse
odava tööjõuna siirduvaid inimesi olid just Nõukogude Liidu või selle mõjuvõimu alla kuuluvate
riikide kodanikud, kes ei tahtnud tagasi kodumaale pöörduda.
1946. aastal Genfis otsustati luua uus organisatsioon, kes pidi hakkama tegelema selleks ajaks