Kanada
19. sajandi I poolel tugevnes inglaste ülemvõim; see põhjustas rahulolematust tekkiva
kodanluse hulgas, kes nõudis Kanada sõltumatust ja kodanlikke reforme. 1937-38
toimus kodanlike demokraatide L. J. Papineau ja W. L. Mackenzie juhitud ülestõus, mis
sai lüüa. Inglise parlamendi otsusega ühendati Alam- ja Ülem-Kanada 1841 taas üheks
provintsiks, seega kärbiti Kanada prantslaste õigusi. 19. sajandi keskpaiku tehti
liberaalseid reforme, kaotati senjöörisüsteem, kehtestati maaostuseadus. Algas
tööstuspööre. 1. VII 1867 sai Kanada dominiooni õigused. Moodustati konföderatsioon,
kuhu kuulusid Ontario, Quebeci, New Brunswicki ja Nova Scotia provintsid. Kehtestati
parlamentaarne monarhia; selle eesosas oli Inglise kuningas, keda Kanadas esindas
kindralkuberner. 1869 ühendati Kanadaga Hudsoni lahe piirkond (sellest moodustati
1870 Manitoba provints ning 1905 Alberta ja Sashatchewani provintsid), 1871 Briti
Kolumbia ning 1873 Prints Edwardi saar.
annaabi.ee 
