Sõnamõrvar
Meie Andresega aga astusime lennukisse
ja seadsime end sisse. Me lendasime väga kaua. Ma olin pugenud Andresele võimalikult
lähedale ja jäänud magama. Ma ärkasin õrna raputamise peale. See oli Andres.
"Ärka! Me hakkame varsti maanduma! Ole mureta, me oleme varsti päral!" ütles ta õrnal
ja soojal häälel. Ma ärkasin veidi segaduses, nagu ikka, kui sind unest äratatakse.
Varsti paistis eemalt lennuvälja uhke klaasist hoone ja punased, kollased tuled
maandumisteel. Kell oli täpselt 9 hommikul. Me olime sõitnud vähem kui ööpäeva.
Umbes kell 11 enne lõunat olime kodus. Ma viskasin võtmed klaasist elutoa lauale ja
viskusin pehmele sohvale.
"Ooo, kui hea on olla jälle kodus! Tere elutuba, tere armas pehme sohva, tere laud, tere
köök ja tere kogu see maja pere! Ai jah, peab ikka dusi all ära käima!" ütlesin käega
neile asjadele viibates ja tõusin sohvalt, et üles minna.
"Duss on vaba, võid tulla
annaabi.ee 
