peatumisega. Allpool toodud näide kinnitab mingil määral sellise oletuse võimalikkust Prantsusmaal nägi 110 km tunnis sõitev abielupaar 1968a. juunis ootamatult enda ees keset teed tumedat poolkerakujulist punaste vilkuvate tuledega objekti. Auto pidurdas järsult, kokkupõrge näis olevat vältimatu, ent nad sõitsid midagi tundmata sellest objektist otsekui läbi. Nähtavasti oli see viimasel hetkel tõepoolest end momentaalselt kohalt lahti rebinud ja kadunud. Jäljed, mis maandumiskohal hiljem avastati, kinnitasid, et see ei olnud miraazh. Fakti, et abielupaar nägi objekti kuni viimase momendini, aga ei märganud ta õhkutõusmist, võib seletada kahe asjaoluga: esiteks sellega, et inimese silm ei jõua liiga kiiresti liikuvatele esemetele reageerida (näiteks on teada, et obejkt, mis lendab maapinna lähedal kiirusega 10 km/s või kiirendusega üle 20 m/s2, on sama hästi kui nähtamatu);
Teatavasti olid kõik nende tegevused kokkuköidetud sedelitele kirjapandud, et ükski oluline asi ei ununeks. Need käsiraamatud olid astronautidel alati kaasas, ning nad kontrollisid oma tegevust nende järgi. Ja siis, Kuul olles avastasid Conrad ja Bean nende skafandrite vöödele kinnitatud tegevusjuhenditesse oli dublantmeeskonna astronautide poolt lisatud pilte ajakirjast "Playboy". Astronautide esimeseks ülesandeks Kuul oli kivimite ja regoliiti varuproovide kogumine maandumiskohal ja nende viimine kuumoodulile juhuks, kui mingil põhjusel tekib vajadus viivitamatult startida. Pärast heisati pidulikult USA lipp - iga ekspeditsiooni kohustuslik atribuut. Sellele järgnes suure vihmavarjukujulise lahtivõetava antenni ülesseadmine (antenni läbimõõt oli umbes 3 meetrit) Maaga parema side tagamiseks. (Analoogne antenn seati üles ka Apollo 14 ekspeditsioonis. Viimastes ekspeditsioonides oli
annaabi.ee 
