Leonardo da Vinci elulooreferaat
joonistama ja maailma, kuid tema kunstianne avastati juba varakult. Kui isa kolis Firenzesse,
võttis ta poja kaasa ning pani õppima skulptor ja maalikunstnik Andrea del Verrocchio juurde,
Firenze oli sel ajal Itaalia juhtiv kunstikeskus, elav linn, kus suhtuti eelarvamusteta kõike uude.
Noor Leonardo võid tutvuda vararenessansi kunstiga mitte ainult õpetaja töökojas, vaid ka
linnatänavatel ja kirikutes. Leonardo noorpõlve looming tõestab, et ta ületas oma õpetajat
maalioskustes juba enne, kui õpinguaastad lõppeda jõudsid.
Kahekümne aastasena võeti Leonardo ametlikult Firenze maalikunstnike gildi liikmeks. Sellest
ajast alates võis ta iseseisvana võtta vastu tellimusi, kuigi töötas endiselt Verrocchio töökojas.
Kaasaegsed iseloomustavad Leonardot kui erakordselt kaunist ja rahuliku loomuga meest, kelle
riietus oli alati hoolikalt valitud. Nendel aastatel huvitas maalikunst teda enam kui miski muu.